Tere. See postitus on väga kurb. Tänane päev on väga kurb. Ma pole jõundud täna muud teha, kui nutta. Ma vaatan oma kassi ja ma nutan. Ma lesin ta kõrval kõval ja külmal põrandal ja nutan. Pisarad voolavad üle kulmude ja nina maha. Tema ette on asetatud veekauss. Mõnikord ta lakub sealt. Ta silmad on elutud ja ta vaatab tühjusesse. Mina nutan. Ma proovin talle unelaulu laulda, mille ma talle kunagi välja mõtlesin. Aga ma hakkan nutma ja ma ei suuda laulda. Ta tõstab oma käppa, millel on kanüül küljes, kuid mis on sidemes. Ta proovib veekaussi ära lükata, aga on liiga nõrk. Ma nutan ja tõstan selle ära.
______________________
u poole tunni pärast...
Mu tuju on paranenud. Ei ole enam väga kurb ja lähen vaatan, kuidas kassil läheb. Ta on asendit muutnud, kuid on ikka samal kohal. Ta ajab ennast natuke püsti, et saaks joogikausile lähemale minna. Ma otsustan talle lõngakera tuua, äkki ta tahab mängida? Vaatab tuimalt. Ei taha.
